„Issi, anna mulle 10 eurot.“

„Milleks?“

„Tahan poodi minna.“

Issi annab Jukule kümneka.

Natukese aja pärast tuleb Juku tagasi.

„Issi, anna veel kaks eurot.“

„Aga ma ju andsin sulle kümme!“

„Jah, aga poes tahetakse rohkem.“

„Mille eest?“

Juku kehitab õlgu:

„Ei tea. Mina tahtsin kümne euro eest asja. Nemad tahavad veel raha ka.“

Issi muigab:

„Oota, kuni sul kunagi oma firma on.“

Juku mõtleb natuke.

„Kas siis saan mina need kaks eurot endale?“

„Saad küll.“

Juku rõõmustab.

Issi lisab:

„Aga endale jätta ei saa.“

„Miks ma siis üldse selle saan?“

Hea küsimus, Juku.

Selle raha nimi on käibemaks.

Mis on käibemaks?

Käibemaks on üks maks, mida me maksame siis, kui ostame kaupu või teenuseid.

Kui ostad poest leiba, šampooni või uue veekeetja, on käibemaks tavaliselt juba hinna sees.

Sina ei pea pärast ostu ise riigile midagi juurde maksma. Maksad poes hinna ära ja kõik.

Müüja kogub käibemaksu koos ostu hinnaga ning arveldab hiljem riigiga.

Lihtne näide

Oletame, et mingi asja hind ilma käibemaksuta on 10 eurot.

Kui sellele lisandub 24% käibemaksu, on käibemaks 2,40 eurot.

Seega maksab ostja kokku:

10 € + 2,40 € = 12,40 €

See 2,40 eurot ei ole müüjale lihtsalt lisaraha. See on käibemaks.

Aga poes on hinnasildil juba lõpphind

Jah. Tavaliselt näed sina poes hinda, mille peadki kassas maksma.

Kui hinnasildil on 12,40 eurot, ei lisata kassas sellele veel 24% otsa.

Käibemaks on juba selle 12,40 euro sees.

Seega ei pea tavaline ostja poes käibemaksu ise arvutama.

Kes käibemaksu tegelikult maksab?

Kõige lihtsam vastus on: ostja.

Sina maksad poes kogu hinna. Müüja saab raha sinu käest.

Müüja peab arvestust selle üle, kui suur osa saadud rahast on käibemaks, ning arveldab selle üle riigiga.

Sina maksad. Müüja kogub. Riik saab.

Miks müüja kogu käibemaksu kohe riigile ei anna?

Sest ka pood või mõni teine ettevõte ostab ise asju ja teenuseid.

Näiteks võib pagar osta jahu, pagaritöökoja seadmeid või muid tööks vajalikke asju. Ka nende hindades võib olla käibemaks.

Seepärast tehakse ettevõtte raamatupidamises arvutus: kui palju käibemaksu saadi ostjatelt ja kui palju käibemaksu maksti ettevõtte enda vajalike ostude eest.

Riigiga arveldatakse nende summade järgi.

Tavalisel ostjal pole vaja seda arvutust teha – selle eest hoolitsevad ettevõte ja tema raamatupidaja.

Miks riik käibemaksu kogub?

Käibemaks on üks viis, kuidas riik saab raha ühiste kulude jaoks.

Maksudest rahastatakse näiteks koole, teid, päästjaid, politseid, tervishoidu ja muid avalikke teenuseid.

Käibemaks erineb näiteks tulumaksust selle poolest, et käibemaks tekib ostmisel. Tulumaks on seotud tuluga, käibemaks aga kaupade ja teenuste ostmisega.

Kas kõigele lisatakse sama palju käibemaksu?

Ei.

Kõigil kaupadel ja teenustel ei pruugi olla sama käibemaksumäär ning mõnel juhul käibemaksu üldse ei lisata.

Tavalise ostjana ei pea sa neid reegleid peast teadma. Sinu jaoks on kõige tähtsam hinnasilt: poes näidatud hind on üldjuhul see summa, mille sa kassas maksad.

Mida võiks käibemaksust meelde jätta?

Käibemaks ei ole ainult raamatupidajate teema. Me kõik maksame seda väga sageli, lihtsalt tavaliselt ei pane seda tähele.

Ostad midagi poest – käibemaks võib olla hinna sees. Käid juuksuris – käibemaks võib olla hinna sees. Tellid mõne teenuse – ka seal võib olla käibemaks.

Kõige lihtsamalt: käibemaks on maks, mida ostja maksab koos kauba või teenuse hinnaga. Müüja kogub selle raha ja arveldab riigiga.

Ja nüüd on Juku küsimusele ka vastus olemas.

Miks saab müüja käibemaksu enda kätte, kui ta seda endale jätta ei saa?

Sest ta on selle raha puhul lihtsalt vahepeatus.

Kas sinu ettevõtte käibemaksuarvestus on selge ja korras?

Kui soovid kindel olla, et käibemaks on sinu ettevõttes õigesti arvestatud ja deklareeritud, võta minuga ühendust.

Katrin Weber-Kalberg | Kawekal OÜ | kawekal.ee

Read more at kawekal raamatupidamine

Väike poiss küsib isalt:

„Isa, mis asi on maks?“

Isa mõtleb natuke ja ütleb:

„Anna mulle oma jäätis.“

Poiss annab jäätise isale. Isa hammustab sellest korraliku tüki ja annab ülejäänu tagasi.

Poiss vaatab kurvalt jäätist:

„Aga miks sa seda tegid?“

Isa vastab:

„Nüüd sa saad aru, mis on maks.“

Poiss mõtleb natuke ja küsib:

„Aga mida mina selle eest sain?“

Ja vaat see on juba palju parem küsimus. 😄

Sest maksudest rääkides kipume kõigepealt märkama seda osa, mis meie jäätisest ära hammustati. Palju harvem mõtleme sellele, mida selle ampsu eest vastu saame.

Kui öelda „puhkus“, hakkab üks rääkima Kreekast ja teine Hispaaniast.

Kui öelda „söök“, läheb vaidluseks, kas kartulisalat käib õuna või ilma õunata.

Aga kui öelda „maksud“, tekib korraga kahtlaselt vaikne hetk.

Keegi vaatab aknast välja.
Keegi kontrollib telefoni.
Ettevõtja katsub igaks juhuks, kas rahakott on ikka alles.

Aga räägime neist ikkagi.

Sest maksud pole tegelikult mingi tume nõiakunst, mille mõistmiseks peab kolm aastat Maksuameti keldris küünlavalgel seadusi lugema.

Kuhu mu raha läheb?

Kujutame ette täiesti tavalist hommikut.

Astume kodust välja. Tänav on olemas. Keegi on lume ära lükanud. Tänavalatern põleb. Buss tuleb – heal päeval isegi õigel ajal.

Laps läheb kooli ja keegi ei seisa kooliuksel kaarditerminaliga:

„Tere hommikust! Matemaatika 12 eurot, eesti keel 9 eurot. Kehaline on täna tasuta, sest õpetaja on haige.“

Kui maja põleb, ei saabu päästeauto ja päästja ei küsi enne vooliku lahtikerimist: „Kaardiga või sularahas?“

Ja kui läheme arsti juurde, ei pea me ise ostma haiglale koridori ega palkama õde.

Kõik see maksab.

Ja suure osa sellest maksamegi ühiselt – maksudega.

Põhimõtteliselt on riik üks väga suur ühine majapidamine. Ainult et perekoosolekud on pikemad ja keegi pole kunagi päris rahul sellega, mille peale raha kulutati.

Aga mina ju teenisin selle raha!

Nüüd jõuame ettevõtja lemmikkohta.

Tegid töö ära.
Saatsid arve.
Klient maksis.

Avad internetipanga ja vaatad:

„Oo! Raha!“

Ja kuskil kauguses kuuleb raamatupidaja ohkamist.

Sest ettevõtte pangakonto oskab väga veenvalt valetada.

Ta näitab sulle näiteks 5000 eurot ja jätab mulje:

„Võta. Kõik sinu oma.“

Ei ole.

Sealt võivad veel minna tarnijad, palgad, maksud, järgmise kuu arved ja see printer, mis otsustas just nüüd surra.

Kui oled käibemaksukohustuslane, võib osa kontol olevast rahast olla veel eriti salakaval. Ta istub seal koos sinu rahaga, näeb täpselt samasugune välja ja ootab rahulikult päeva, mil Maksuamet ütleb:

„Tere. See siin on tegelikult meie oma.“

Miks neid makse nii palju on?

Sest raha oskab ettevõtluses teha uskumatult palju erinevaid asju.

• Ta võib olla müügitulu.
• Ta võib muutuda palgaks.
• Ta võib minna dividendiks.
• Ta võib olla käibemaks.
• Ta võib minna ettevõtluskuluks.

Ja mõnikord läheb ta lihtsalt teadmata suunas ning raamatupidaja hakkab teda taga otsima.

See viimane liik on eriti levinud.

„Mis makse see 63,47 eurot oli?“
„Ei mäleta.“
„Kellele maksid?“
„Ei tea.“
„Mille eest?“
„Midagi oli vaja.“

Suurepärane.

Sherlock Holmes võtab luubi. Raamatupidaja avab pangaväljavõtte.

Kas maksudest saab pääseda?

Siin tuleb olla sõnadega ettevaatlik.

Kui ettevõtja küsib: „Kuidas ma saaksin seaduslikult vähem makse maksta?“ siis raamatupidaja vastab: „Vaatame.“

Kui ettevõtja küsib: „Kuidas ma saaksin üldse mitte makse maksta?“ siis raamatupidaja vastab: „Ei vaata.“ 😄

Ettevõtja ei pea maksma rohkem makse, kui seadus nõuab. Täiesti normaalne on kasutada ettevõtlusega seotud kulusid, lubatud hüvitisi ja maksusoodustusi.

Kui sul on töö tegemiseks vaja arvutit, ei pea sa ostma seda oma maksustatud palgast lihtsalt selleks, et elu huvitavam oleks.

Kui kasutad osa kodust päriselt ettevõtte tööks, võivad teatud kulud olla põhjendatult ettevõtlusega seotud.

Kui kasutad isiklikku autot ettevõtte sõitudeks, on olemas reeglid, kuidas neid sõite hüvitada.

Selleks ongi raamatupidaja. Mitte selleks, et leida salajane nupp „MAKSE EI MAKSA“.

Seda nuppu ei ole.

Kui keegi internetis väidab, et leidis, siis tasub enne vajutamist raamatupidajale helistada.

Maksuamet ei ela voodi all

Mõnel alustaval ettevõtjal on Maksu- ja Tolliametist umbes samasugune ettekujutus nagu lapsel kollist voodi all.

Ta on kuskil olemas.
Ta kindlasti jälgib.
Ja ilmselt tuleb välja täpselt siis, kui midagi valesti teed.

Tegelikult on kõige parem kaitse üsna igav: dokumendid ja loogika.

Kui ettevõte ostis midagi, võiks kuue kuu pärast olla võimalik aru saada: mida osteti, miks seda vaja oli, kes maksis ja kus arve on.

Sest lause „Ma olen peaaegu kindel, et see oli ettevõtlusega seotud“ ei ole raamatupidamisdokument.

Kuigi vahel tahaks väga, et oleks.

Kolm rahakotti

Ettevõtjana tasub mõttes hoida kolme rahakotti:

ettevõtte raha – maksude raha – minu raha.

Kõige suurem jama algab tavaliselt siis, kui need kolm otsustatakse üheks rahakotiks kokku kolida.

Siis vaatab ettevõtja pangakontot: „Mul on raha!“

Raamatupidaja vaatab sama kontot: „Sul on kohustused.“

Maksuamet vaatab: „Me kohtume varsti.“

Ja pank lihtsalt vaatab.

Kas makse peab siis armastama?

Ei.

Raamatupidaja ei hakka sulle rääkima, et maksude maksmine on nii tore, et võiks lausa natuke rohkem maksta. Palun ärme lähe hulluks.

Aga neist võiks aru saada.

Sest kui tead, miks maks tekib, millal see tekib ja kelle raha parajasti sinu kontol istub, muutub ettevõtlus palju rahulikumaks.

Ja lõpuks ongi raamatupidamine üsna lihtne:

raha tuli.
raha läks.
raamatupidaja tahab teada, miks.

Ja kui keegi enam ei mäleta, miks…

siis algab detektiivilugu.

Järgmises peatükis: „Käibemaks – kelle raha see tegelikult on?“

See saab olema lugu rahast, mis istub sinu pangakontol, näeb välja nagu sinu raha, käitub nagu sinu raha…

aga ei ole sinu raha. 😄

Katrin Weber-Kalberg | Kawekal OÜ | kawekal.ee

Read more at kawekal raamatupidamine

Esimesel istub raamatupidaja arvuti taga, ümberringi arved, Exceli tabelid ja kalkulaator ning näol ilme, mis ütleb: „Ära praegu sega, mul ei klapi 17 senti.“

Teisel pildil on Maksu- ja Tolliamet.

Millegipärast jõutakse raamatupidamisest rääkides väga kiiresti maksudeni.

Tegelikult pole raamatupidamine kumbki neist. Või õigemini – natuke on mõlemat, aga päris raamatupidamine on palju lihtsam ja samal ajal palju huvitavam.

Raamatupidamine on ettevõtte lugu

Kujuta ette täiesti tavalist väikest ettevõtet.

Esmaspäeval ostab ta töö tegemiseks materjali. Teisipäeval teeb kliendile töö ära. Kolmapäeval saadab arve. Reedel maksab klient selle ära.

Lihtne. Aga raamatupidamise jaoks juhtus selle nädala jooksul päris palju.

Ettevõttel tekkis kulu. Siis tekkis tulu. Vahepeal oli kliendil ettevõtte ees võlg ja lõpuks jõudis raha panka.

Raamatupidamine paneb kõik need sündmused õigesse järjekorda ja õigesse kohta. Mitte sellepärast, et raamatupidajatele hirmsasti meeldiks asju kastidesse paigutada, vaid selleks, et mõne kuu pärast oleks võimalik vastata väga lihtsale küsimusele:

Kuidas ettevõttel tegelikult läheb?

Pangakonto üksi seda ei ütle. Kontol võib olla 10 000 eurot ja ettevõte võib samal ajal olla võlgu 15 000. Või võib kontol olla ainult 1000 eurot, kuid kliendid on ettevõttele tasumata arvete eest võlgu 20 000.

Sama pangasaldo. Täiesti erinev lugu. Ja seda lugu räägibki raamatupidamine.

Aga miks need deebetid ja kreeditid?

Siin hakkavad paljud inimesed vaikselt ukse poole vaatama.

Deebet. Kreedit. Bilanss. Aktiva. Passiva.

Kõlab natuke nagu salakeel, mille raamatupidajad on välja mõelnud selleks, et keegi teine nende tööst aru ei saaks. Tegelikult on nende taga üsna lihtne mõte.

Kui ettevõttes midagi juhtub, siis mõjutab see tavaliselt vähemalt kahte asja.

Ostad ettevõtte pangakaardiga 100 euro eest materjali. Materjali või kulu tuli juurde. Raha pangas jäi 100 euro võrra vähemaks.

Klient maksab sulle 500 eurose arve. Raha tuli panka juurde. Kliendi võlg sinu ees vähenes 500 euro võrra.

Raamatupidaja ülesanne ongi panna kirja mõlemad pooled. Kui üks pool on olemas ja teine kadunud, hakkab raamatupidaja seda taga otsima.

Raamatupidaja on natuke detektiiv

Kujuta ette pangaväljavõttel rida:

−127,43 €

Selgitust pole. Dokumenti pole. Keegi ei mäleta. Raamatupidaja vaatab seda ja algab uurimine.

Mis päeval maksti? Kellele maksti? Mida osteti? Kas arve on olemas? Kas see oli ettevõtte kulu? Kas seal oli käibemaks? Või ostis omanik kogemata firma kaardiga midagi isiklikku?

Mõnikord piisab ühest arvest. Mõnikord tuleb kokku panna pangamakse, e-kiri, leping ja omaniku mälestus sellest, kus ta kolm kuud tagasi teisipäeval kell kaks käis.

Kui lõpuks kõik klapib, on tunne umbes sama nagu kriminaalfilmis, kus detektiiv paneb viimase pusletüki paika. Ainult et mõrvari asemel leidsime üles puuduva 12,60-eurose tšeki.

Kas raamatupidamist tehakse siis maksuameti jaoks?

Ei.

Maksuamet on kindlasti üks põhjus, miks raamatupidamine peab korras olema, aga kaugeltki mitte ainus. Kõigepealt peaks raamatupidamist vaja olema ettevõtjal endal.

Kas ettevõte teenib raha? Milline tegevus teenib? Kui suured on kulud? Kui palju on klientidel maksmata? Kui palju peab lähiajal ise maksma? Kas võib endale dividende maksta? Kas järgmise töötaja palkamiseks on tegelikult raha?

Neile küsimustele ei vasta hästi pangakonto ega tunne, et „raha nagu liigub“. Neile vastavad numbrid. Aga ainult siis, kui need numbrid on õigesti kokku pandud.

Ja siis tulevad maksud

Jah, neist me ei pääse.

Käibemaks, tulumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustus…

Esmapilgul võib tunduda, et riik on leiutanud võimalikult palju erineva nimega makse lihtsalt selleks, et ettevõtja elu huvitavamaks teha. Tegelikult on igal maksul oma loogika.

Miks riik üldse makse kogub? Miks ettevõte mõnikord lisab arvele käibemaksu ja mõnikord mitte? Miks 1000 eurot palka ei tähenda ettevõttele 1000 euro suurust kulu? Ja mis imeloom on pöördkäibemaks?

Nendeni jõuame siin blogis edaspidi. Ükshaaval. Ja ilma raamatupidaja-eesti sõnaraamatut kõrvale võtmata.

Kuidas siis raamatupidamist süüakse?

Üks amps korraga.

Raamatupidamine ei ole üks tohutu Exceli tabel ega hunnik deklaratsioone. See koosneb väikestest täiesti tavalistest sündmustest: ettevõte ostis midagi, ettevõte müüs midagi, raha tuli sisse, raha läks välja, keegi jäi kellelegi võlgu, võlg maksti ära.

Raamatupidamine lihtsalt paneb need sündmused kokku nii, et lõpuks tekib tervikpilt.

Minu jaoks ongi hea raamatupidamise mõte selles, et ettevõtja ei peaks vaatama oma numbreid ja mõtlema: „Ma ei saa sellest mitte midagi aru.“

Ta peaks vaatama neid ja ütlema: „Ahhaa. Nüüd ma saan aru, mis mu ettevõttes toimub.“

Sest lõpuks ei räägi raamatupidamine tegelikult numbritest.

Numbrid räägivad ettevõtte lugu.

Ja raamatupidaja ülesanne on aidata sellest loost aru saada.

Kas sinu ettevõtte numbrid räägivad praegu arusaadavat lugu?

Kui raamatupidamine vajab korrastamist või soovid lihtsalt paremini aru saada, mis sinu ettevõttes toimub, võta minuga ühendust.

Katrin Weber-Kalberg | Kawekal OÜ | kawekal.ee

Read more at kawekal raamatupidamine

Raamatupidaja abi tasub kaaluda, kui:

• oled alustamas ettevõtlusega;
• ettevõtte tegevus on kasvanud ja raamatupidamine võtab liiga palju aega;
• soovid senist raamatupidajat vahetada;
• ettevõtte raamatupidamine on jäänud mitmeks kuuks tegemata;
• sa ei ole kindel, milliseid ettevõtlusega seotud kulusid saab arvestada;
• ettevõte müüb kaupu või teenuseid teistesse Euroopa Liidu riikidesse;
• sul on e-pood ja vajad abi käibemaksu või OSS-iga;
• ettevõttel on töötajad ja vajad abi palgaarvestusega;
• soovid enne olulise otsuse tegemist raamatupidajaga nõu pidada;
• soovid lihtsalt kindlust, et ettevõtte raamatupidamine on õigesti ja õigeaegselt korraldatud.

Raamatupidamine ei pea olema ettevõtja mure

Hea raamatupidaja ei tegele ainult arvete ja deklaratsioonidega. Ta aitab sul mõista oma ettevõtte numbreid, märgata võimalikke probleeme ja teha teadlikumaid otsuseid.

Kui tundsid ennast mõnes neist olukordadest ära, võta ühendust.

Read more at kawekal raamatupidamine

Read more at kawekal raamatupidamine

Read more at kawekal raamatupidamine