Kui öelda inimesele sõna „raamatupidamine“, tekib silme ette tavaliselt üks kahest pildist.
Esimesel istub raamatupidaja arvuti taga, ümberringi arved, Exceli tabelid ja kalkulaator ning näol ilme, mis ütleb: „Ära praegu sega, mul ei klapi 17 senti.“
Teisel pildil on Maksu- ja Tolliamet.
Millegipärast jõutakse raamatupidamisest rääkides väga kiiresti maksudeni.
Tegelikult pole raamatupidamine kumbki neist. Või õigemini – natuke on mõlemat, aga päris raamatupidamine on palju lihtsam ja samal ajal palju huvitavam.
Raamatupidamine on ettevõtte lugu
Kujuta ette täiesti tavalist väikest ettevõtet.
Esmaspäeval ostab ta töö tegemiseks materjali. Teisipäeval teeb kliendile töö ära. Kolmapäeval saadab arve. Reedel maksab klient selle ära.
Lihtne. Aga raamatupidamise jaoks juhtus selle nädala jooksul päris palju.
Ettevõttel tekkis kulu. Siis tekkis tulu. Vahepeal oli kliendil ettevõtte ees võlg ja lõpuks jõudis raha panka.
Raamatupidamine paneb kõik need sündmused õigesse järjekorda ja õigesse kohta. Mitte sellepärast, et raamatupidajatele hirmsasti meeldiks asju kastidesse paigutada, vaid selleks, et mõne kuu pärast oleks võimalik vastata väga lihtsale küsimusele:
Kuidas ettevõttel tegelikult läheb?
Pangakonto üksi seda ei ütle. Kontol võib olla 10 000 eurot ja ettevõte võib samal ajal olla võlgu 15 000. Või võib kontol olla ainult 1000 eurot, kuid kliendid on ettevõttele tasumata arvete eest võlgu 20 000.
Sama pangasaldo. Täiesti erinev lugu. Ja seda lugu räägibki raamatupidamine.
Aga miks need deebetid ja kreeditid?
Siin hakkavad paljud inimesed vaikselt ukse poole vaatama.
Deebet. Kreedit. Bilanss. Aktiva. Passiva.
Kõlab natuke nagu salakeel, mille raamatupidajad on välja mõelnud selleks, et keegi teine nende tööst aru ei saaks. Tegelikult on nende taga üsna lihtne mõte.
Kui ettevõttes midagi juhtub, siis mõjutab see tavaliselt vähemalt kahte asja.
Ostad ettevõtte pangakaardiga 100 euro eest materjali. Materjali või kulu tuli juurde. Raha pangas jäi 100 euro võrra vähemaks.
Klient maksab sulle 500 eurose arve. Raha tuli panka juurde. Kliendi võlg sinu ees vähenes 500 euro võrra.
Raamatupidaja ülesanne ongi panna kirja mõlemad pooled. Kui üks pool on olemas ja teine kadunud, hakkab raamatupidaja seda taga otsima.
Raamatupidaja on natuke detektiiv
Kujuta ette pangaväljavõttel rida:
−127,43 €
Selgitust pole. Dokumenti pole. Keegi ei mäleta. Raamatupidaja vaatab seda ja algab uurimine.
Mis päeval maksti? Kellele maksti? Mida osteti? Kas arve on olemas? Kas see oli ettevõtte kulu? Kas seal oli käibemaks? Või ostis omanik kogemata firma kaardiga midagi isiklikku?
Mõnikord piisab ühest arvest. Mõnikord tuleb kokku panna pangamakse, e-kiri, leping ja omaniku mälestus sellest, kus ta kolm kuud tagasi teisipäeval kell kaks käis.
Kui lõpuks kõik klapib, on tunne umbes sama nagu kriminaalfilmis, kus detektiiv paneb viimase pusletüki paika. Ainult et mõrvari asemel leidsime üles puuduva 12,60-eurose tšeki.
Kas raamatupidamist tehakse siis maksuameti jaoks?
Ei.
Maksuamet on kindlasti üks põhjus, miks raamatupidamine peab korras olema, aga kaugeltki mitte ainus. Kõigepealt peaks raamatupidamist vaja olema ettevõtjal endal.
Kas ettevõte teenib raha? Milline tegevus teenib? Kui suured on kulud? Kui palju on klientidel maksmata? Kui palju peab lähiajal ise maksma? Kas võib endale dividende maksta? Kas järgmise töötaja palkamiseks on tegelikult raha?
Neile küsimustele ei vasta hästi pangakonto ega tunne, et „raha nagu liigub“. Neile vastavad numbrid. Aga ainult siis, kui need numbrid on õigesti kokku pandud.
Ja siis tulevad maksud
Jah, neist me ei pääse.
Käibemaks, tulumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustus…
Esmapilgul võib tunduda, et riik on leiutanud võimalikult palju erineva nimega makse lihtsalt selleks, et ettevõtja elu huvitavamaks teha. Tegelikult on igal maksul oma loogika.
Miks riik üldse makse kogub? Miks ettevõte mõnikord lisab arvele käibemaksu ja mõnikord mitte? Miks 1000 eurot palka ei tähenda ettevõttele 1000 euro suurust kulu? Ja mis imeloom on pöördkäibemaks?
Nendeni jõuame siin blogis edaspidi. Ükshaaval. Ja ilma raamatupidaja-eesti sõnaraamatut kõrvale võtmata.
Kuidas siis raamatupidamist süüakse?
Üks amps korraga.
Raamatupidamine ei ole üks tohutu Exceli tabel ega hunnik deklaratsioone. See koosneb väikestest täiesti tavalistest sündmustest: ettevõte ostis midagi, ettevõte müüs midagi, raha tuli sisse, raha läks välja, keegi jäi kellelegi võlgu, võlg maksti ära.
Raamatupidamine lihtsalt paneb need sündmused kokku nii, et lõpuks tekib tervikpilt.
Minu jaoks ongi hea raamatupidamise mõte selles, et ettevõtja ei peaks vaatama oma numbreid ja mõtlema: „Ma ei saa sellest mitte midagi aru.“
Ta peaks vaatama neid ja ütlema: „Ahhaa. Nüüd ma saan aru, mis mu ettevõttes toimub.“
Sest lõpuks ei räägi raamatupidamine tegelikult numbritest.
Numbrid räägivad ettevõtte lugu.
Ja raamatupidaja ülesanne on aidata sellest loost aru saada.
Kas sinu ettevõtte numbrid räägivad praegu arusaadavat lugu?
Kui raamatupidamine vajab korrastamist või soovid lihtsalt paremini aru saada, mis sinu ettevõttes toimub, võta minuga ühendust.
Katrin Weber-Kalberg | Kawekal OÜ | kawekal.ee