Kõigepealt üks vana lugu.
Väike poiss küsib isalt:
„Isa, mis asi on maks?“
Isa mõtleb natuke ja ütleb:
„Anna mulle oma jäätis.“
Poiss annab jäätise isale. Isa hammustab sellest korraliku tüki ja annab ülejäänu tagasi.
Poiss vaatab kurvalt jäätist:
„Aga miks sa seda tegid?“
Isa vastab:
„Nüüd sa saad aru, mis on maks.“
Poiss mõtleb natuke ja küsib:
„Aga mida mina selle eest sain?“
Ja vaat see on juba palju parem küsimus. 😄
Sest maksudest rääkides kipume kõigepealt märkama seda osa, mis meie jäätisest ära hammustati. Palju harvem mõtleme sellele, mida selle ampsu eest vastu saame.
Kui öelda „puhkus“, hakkab üks rääkima Kreekast ja teine Hispaaniast.
Kui öelda „söök“, läheb vaidluseks, kas kartulisalat käib õuna või ilma õunata.
Aga kui öelda „maksud“, tekib korraga kahtlaselt vaikne hetk.
Keegi vaatab aknast välja.
Keegi kontrollib telefoni.
Ettevõtja katsub igaks juhuks, kas rahakott on ikka alles.
Aga räägime neist ikkagi.
Sest maksud pole tegelikult mingi tume nõiakunst, mille mõistmiseks peab kolm aastat Maksuameti keldris küünlavalgel seadusi lugema.
Kuhu mu raha läheb?
Kujutame ette täiesti tavalist hommikut.
Astume kodust välja. Tänav on olemas. Keegi on lume ära lükanud. Tänavalatern põleb. Buss tuleb – heal päeval isegi õigel ajal.
Laps läheb kooli ja keegi ei seisa kooliuksel kaarditerminaliga:
„Tere hommikust! Matemaatika 12 eurot, eesti keel 9 eurot. Kehaline on täna tasuta, sest õpetaja on haige.“
Kui maja põleb, ei saabu päästeauto ja päästja ei küsi enne vooliku lahtikerimist: „Kaardiga või sularahas?“
Ja kui läheme arsti juurde, ei pea me ise ostma haiglale koridori ega palkama õde.
Kõik see maksab.
Ja suure osa sellest maksamegi ühiselt – maksudega.
Põhimõtteliselt on riik üks väga suur ühine majapidamine. Ainult et perekoosolekud on pikemad ja keegi pole kunagi päris rahul sellega, mille peale raha kulutati.
Aga mina ju teenisin selle raha!
Nüüd jõuame ettevõtja lemmikkohta.
Tegid töö ära.
Saatsid arve.
Klient maksis.
Avad internetipanga ja vaatad:
„Oo! Raha!“
Ja kuskil kauguses kuuleb raamatupidaja ohkamist.
Sest ettevõtte pangakonto oskab väga veenvalt valetada.
Ta näitab sulle näiteks 5000 eurot ja jätab mulje:
„Võta. Kõik sinu oma.“
Ei ole.
Sealt võivad veel minna tarnijad, palgad, maksud, järgmise kuu arved ja see printer, mis otsustas just nüüd surra.
Kui oled käibemaksukohustuslane, võib osa kontol olevast rahast olla veel eriti salakaval. Ta istub seal koos sinu rahaga, näeb täpselt samasugune välja ja ootab rahulikult päeva, mil Maksuamet ütleb:
„Tere. See siin on tegelikult meie oma.“
Miks neid makse nii palju on?
Sest raha oskab ettevõtluses teha uskumatult palju erinevaid asju.
- Ta võib olla müügitulu.
- Ta võib muutuda palgaks.
- Ta võib minna dividendiks.
- Ta võib olla käibemaks.
- Ta võib minna ettevõtluskuluks.
Ja mõnikord läheb ta lihtsalt teadmata suunas ning raamatupidaja hakkab teda taga otsima.
See viimane liik on eriti levinud.
„Mis makse see 63,47 eurot oli?“
„Ei mäleta.“
„Kellele maksid?“
„Ei tea.“
„Mille eest?“
„Midagi oli vaja.“
Suurepärane.
Sherlock Holmes võtab luubi. Raamatupidaja avab pangaväljavõtte.
Kas maksudest saab pääseda?
Siin tuleb olla sõnadega ettevaatlik.
Kui ettevõtja küsib: „Kuidas ma saaksin seaduslikult vähem makse maksta?“ siis raamatupidaja vastab: „Vaatame.“
Kui ettevõtja küsib: „Kuidas ma saaksin üldse mitte makse maksta?“ siis raamatupidaja vastab: „Ei vaata.“ 😄
Ettevõtja ei pea maksma rohkem makse, kui seadus nõuab. Täiesti normaalne on kasutada ettevõtlusega seotud kulusid, lubatud hüvitisi ja maksusoodustusi.
Kui sul on töö tegemiseks vaja arvutit, ei pea sa ostma seda oma maksustatud palgast lihtsalt selleks, et elu huvitavam oleks.
Kui kasutad osa kodust päriselt ettevõtte tööks, võivad teatud kulud olla põhjendatult ettevõtlusega seotud.
Kui kasutad isiklikku autot ettevõtte sõitudeks, on olemas reeglid, kuidas neid sõite hüvitada.
Selleks ongi raamatupidaja. Mitte selleks, et leida salajane nupp „MAKSE EI MAKSA“.
Seda nuppu ei ole.
Kui keegi internetis väidab, et leidis, siis tasub enne vajutamist raamatupidajale helistada.
Maksuamet ei ela voodi all
Mõnel alustaval ettevõtjal on Maksu- ja Tolliametist umbes samasugune ettekujutus nagu lapsel kollist voodi all.
Ta on kuskil olemas.
Ta kindlasti jälgib.
Ja ilmselt tuleb välja täpselt siis, kui midagi valesti teed.
Tegelikult on kõige parem kaitse üsna igav: dokumendid ja loogika.
Kui ettevõte ostis midagi, võiks kuue kuu pärast olla võimalik aru saada: mida osteti, miks seda vaja oli, kes maksis ja kus arve on.
Sest lause „Ma olen peaaegu kindel, et see oli ettevõtlusega seotud“ ei ole raamatupidamisdokument.
Kuigi vahel tahaks väga, et oleks.
Kolm rahakotti
Ettevõtjana tasub mõttes hoida kolme rahakotti:
ettevõtte raha – maksude raha – minu raha.
Kõige suurem jama algab tavaliselt siis, kui need kolm otsustatakse üheks rahakotiks kokku kolida.
Siis vaatab ettevõtja pangakontot: „Mul on raha!“
Raamatupidaja vaatab sama kontot: „Sul on kohustused.“
Maksuamet vaatab: „Me kohtume varsti.“
Ja pank lihtsalt vaatab.
Kas makse peab siis armastama?
Ei.
Raamatupidaja ei hakka sulle rääkima, et maksude maksmine on nii tore, et võiks lausa natuke rohkem maksta. Palun ärme lähe hulluks.
Aga neist võiks aru saada.
Sest kui tead, miks maks tekib, millal see tekib ja kelle raha parajasti sinu kontol istub, muutub ettevõtlus palju rahulikumaks.
Ja lõpuks ongi raamatupidamine üsna lihtne:
raha tuli.
raha läks.
raamatupidaja tahab teada, miks.
Ja kui keegi enam ei mäleta, miks…
siis algab detektiivilugu.
Järgmises peatükis: „Käibemaks – kelle raha see tegelikult on?“
See saab olema lugu rahast, mis istub sinu pangakontol, näeb välja nagu sinu raha, käitub nagu sinu raha…
aga ei ole sinu raha. 😄
Katrin Weber-Kalberg | Kawekal OÜ | kawekal.ee